Kui eelmine kord langes mu peategelane kangelaslikult minu otsaees siis sel korral keegi surma ei saa ja kirjutan kuidas ma üdse aiandusmaailma valitsejaks sain.
Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et hakkan tulevikus rõõmuga põõsaid lõikama ja muru pärast ärevalt ilmaennustust jälgima, oleksin ilmselt naernud ja visanud järgmisele lehmale masina alla.. Aga näe, elu teeb kummalisi pöördeid – ja nii ma leidsingi end lehmalaudast otse lillepeenrasse.
Laudatöö oli… noh, aroomikas. Päevad algasid varavalges, saapad lõhnasid nagu lehmade all elanud ja tihti tundsin, et ainus rohelus mu elus oli silo. Aga samas õpetas see töö mind mitte kartma rasket tööd – ega ka lehma otsavaatamist.
Aga ühel päeval, kui ma järjekordset sõnnikukäru tühjendasin ja uni eelmisest ööst veel silmanurgas tiksus, mõtlesin: “Kas see ongi mu elu? Või võiks ma näiteks… istutada puid, lõigata hekke ja mängida kividega – noh, maastikukivid, mitte kivipalli.” Ja sellest hetkest hakkas mõte idanema – haljastusest sai mu uus hobi. Või noh, pigem päästeplaan.
Esimene kord, kui proovisin koduhoovi midagi istutada, läks muidugi nagu ikka – labidas murdus, koer kaevas mu istutatud lilled välja ja mu eksnaine ütles, et “see mätas seal meenutab rohkem kartulivagu kui lillepeenart”. Aga ma ei andnud alla. Vähemalt ei pidanud ma seda mätast enam lüpsma.
Tänaseks on mul kindel veendumus, et haljastus on parim viis ühendada armastus looduse, liikuva elu ja kerge hullumeelsuse vastu. Sest mis muu töö lubab sul olla korraga kunstnik, mullakaevaja ja ilmatark?
Kas ma igatsen laudatööd? Mõnikord. Eriti siis, kui murutraktor on järjekordselt umbe. ja vihma sajab otse peenrale, kuhu just uued taimed istutasin. Aga ausalt öeldes – kui sul on valida sõnnikuhargi ja roosipõõsa vahel, siis mina valin roosid. Isegi kui nad torkavad.
