Täna ärkasin kell 5. Ei, mitte sellepärast, et armastan päikesetõusu või hommikust linnulaulu. Ärkasin selleks, et minna koristama kaitseliidu malevat. Jah, kui sina veel unes kohtusid Brad Pitti või maksudeklaratsiooniga, olin mina juba harjaga barrikaadidel.
Malev ise oli vaikne. Liiga vaikne. Kohati oli tunne, et seinad teavad rohkem kui mina. Aga pole hullu – parkla ei pühi end ise ja prügikastid ei tühjenda end rõõmuhõisetega (kuigi ma tahaks näha seda päeva).
Pärast missiooni “Malev puhtaks” algas järgmine peatükk: “Kastmiskann ja tema hirmuvalitsus”. Minu tee viis lillede ja amplite manu. Seal nad rippusid, nagu botaanilised ninja’d – igaüks oma kõrgusel, osa viltu, osa ülbe näoga, nagu oleksid nemad need, kes palka maksavad. Ma kartsin, et kui vett valan valesti, kukub mõni ampl mulle pähe ja nõuab kahjutasu.
Aga sellega asi ei piirdunud. Kastmiskann oli kapriisne. Ühel hetkel nirises nagu vanainimese kohvitass, järgmisel purskas nagu Niagarast inspireeritud delfiin. Ja muidugi ilmus kuskilt Gregor – kärbes, kes otsustas, et minu otsaesine on parim koht, kus surra. Tänan, Gregor, väga lugupidav.
Kui lõpuks pärastlõunal jõudsin Pärnusse lillepeenart rajama, tundus see nagu preemia. Maa, päike, labidas – ja mitte ühtegi ampliga draamat! Vaid üks armas mutt käis kaks korda piilumas, kas ma istutan porgandit või lihtsalt mängin mullaga. Vastasin, et “kunst on vaataja silmades.” Ta noogutas ja pakkus mulle õuna. Võtsin vastu – ta tundus natuke nagu mu vanaema, aga rohkem muldsem versioon.
Nii et jah – tööpäev algas militaarse korrashoiuga, jätkus kastmiskannu klounaadiga ja lõppes lilleilu loomisega. Kui mu selg oskaks rääkida, ta karjuks. Aga mu hing? Mu hing on rahul. Ja Gregor? Temast sai mu blogi peategelane. Puhka rahus, Gregor.
